Õpetajad
Aastal 2024 täitub 800 aastat Otepää linnamäele valminud põletatud tellistest
kindluse saamisest Tartu piiskop Hermanni residentsiks. Kindluse juurde rajati ka kirik. Seega võib lugeda Otepää koguduse alguseks aastat 1224.

100 aastat tagasi ehk 21. septembril 1924 tähistati õpetaja Johannes Oskar
Lauri eestvedamisel koguduse 700. aastapäeva.

Järgnev artikkel on pühendatud Otepää koguduse viimase 150 aasta mõne väga väärika sünniaastapäevaga kirikuõpetaja tegevusele ning lähtub Otepää Maarja kirikus 21. juulil 2024 peetud ettekandest.

Otepää Maarja koguduse esimene eestlasest õpetaja Jakob Hurt 185
„Ainult emakeeles üksi võib inimene seesmiselt ehtne olla“. Jakob Hurt
Jakob Hurt – ukj 22. juuli 1839 – 13. jaanuar 1907

Jakob Hurt sündis 22. juulil 1839 Põlva kihelkonnas Himmaste külas Lepa talus. Õppis Põlva kihelkonnakoolis, Tartu kreiskoolis, Tartu gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis usuteadust. Tegutses Õpetatud Eesti Seltsis ja hakkas juba 1860. aastal kirja panema rahvalaule. Oli koduõpetaja Hellenurme mõisas akadeemik A. T. von Middendorffi perekonnas ja hiljem gümnaasiumiõpetaja Kuressaares ja Tartus. Abiellus 1868. aastal Eugenie Oetteliga.

Esimesel üldlaulupeol 19. juunil 1869 pidas just Jakob Hurt kõne. Rudolf Põldmäe on üldistanud, et kõne, mis vihma tõttu tervikuna rahva ette ei jõudnud ja millest ette kanti vaid kolmandik, näitab rahvusliku liikumise
ideoloogia kujunemist ja Jakob Hurda seisukohti selles, samuti esitab kõne kolm põhiteesi eestlase käitumisele. Hoolimata kõne lühidusest käsitlesid teesid momendi kõige aktuaalsemaid probleeme ja olevat äratanud kuulajates elavat vastukaja.

1870. aastal alustas grupp noormehi „Kalevipoja“ lugemise õhtuid – millest kasvas välja Eesti Üliõpilaste Selts -, mille algatajad kutsusid koosolekutele mõne teise seas ka Jakob Hurta ja Johann Voldemar Jannsenit „kui kõige tähtsamaid Eesti sugust sündinud mehi Tartus, kes avalikult oma rahva poole hoidsid, ilma kartuse ja kavaluseta rahva õnne püüdsid“. Esimene koosolek peeti 26. märtsil 1870 eesti rahva pärisorjusest vabastamise päeval ja siis tehti ka otsus edaspidistel koosolekutel lugeda „Kalevipoega“, millele pidi seletusi andma Jakob Hurt kui parim asjatundja, eriti teose keelelist külge selgitama.

1872. aasta veebruaris valiti Jakob Hurt Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks.
Sama aasta 12. novembril ordineeriti ta kirikuõpetajaks ning 3. detsembril introdutseeriti Otepää koguduse õpetajaks. Samal ajal juhtis ta ka Aleksandrikooli peakomiteed, tegi kaastööd ajalehtedele ning kogus rahvaluulet. Jakob Hurda jutlused olid populaarsed, Otepää Maarja
kirik jäi lausa kitsaks ja ehitati hiljem suuremaks.

1934. aastal ilmus koguteos „Eesti Rahva Muuseumi XXV aastat“, milles
avaldati ka „Lühike ülevaade õpetaja Jakob Hurda ametiaja üle Otepääl 1872-
1880“, milles Jakob Hurt oma mälestused ise kirja oli pannud. Alljärgnevalt katkendeid sellest tekstist.

„Koolist lahkumine ei olnud ka minule kerge, sest kool ja koolitöö olid mulle
tõeliselt armsaks saanud. 1. detsembril sõitsin ma oma perekonnaga Otepäässe ja 3. detsembril 1872 õnnistas mind Võru praostkonna praost Hasselblatt Otepää koguduse õpetajaks. Minu vastuvõtmine eestlaste poolt oli algusest peale südamlik ja soe, saksad olid esiotsa tagasihoidlikult ja
jahedad. Aga varsti, kui meie olime üksteist ligemalt tundma õppinud ja mõtteid vahetanud, kadus ka sakste kahtlus ja mina elasin pärast kogu oma ametiaja kestel Otepääl oma väikese saksa kogudusega parimas vahekorras ja sõpruses. /—/

Minu kaheksa-aastasest ametitegevusest ja minu äranägemistest Otepääl olgu järgmist kirja pandud: leidsin koguduses eest keskpärase usulis-kirikliku elu. Talupoegade hulgas leidus ka hernhuutlasi, kellel oli kolm palvemaja: Nüplis, koguni kiriku ligiduses, Pühajärvel ja Pangodis. Kuid vastuolusse luteri usu kirikuga ei ole need hernhuutlased kunagi läinud. Ümberpöördult, ma leidsin
nende seas lugupeetavaid ja tarvitatavaid koguduseliikmeid, kes minule kiriklikus hoolekandes abiks võisid olla ja olid. Et ma ise herrnhuutlikkude vanemate laps olin ja meie maa herrnhutismi oma jumalakartliku ja hea isa kaudu ainult heast küljest olin tundma õppinud, siis ei olnud minul ka eelarvamusi selle koondise liikmete vastu Otepääl ja meie saime igal ajal üksteisega hästi läbi. Herrnhuutlased kuulusid minu paremate kirikuskäijate hulka. Üldiselt oli kirikuskäimine ikka hea. /—/ Koguduse kõlblad olud olid minu ajal Otepääl mitmesugused, pärisvaldades võrratult paremad kui kroonuvaldades, välja arvatud Palupera pärisvald, kus varastati ja ka muidu korratult elati; ka oma kooli eest ei kandnud see vald rahuldavalt hoolt. Selle valla kurikuulsus oli terve koguduse tumedaks täpiks. Halvas kuulsuses seisis kahe varga (Tamme Jaan ja Raiga Johan) pärast ka Kastolatsi kroonuvald. Kui need mõlemad kurjategijad juba aastate viisi oma häbemata ametit karistamata olid pidanud, alles siis sattusid nad seaduse võimu kätte ja saadeti Siberisse. Vana-Otepää (Otepää lossi) ja Ilmjärve kroonuvallas oli kangeid joodikuid, kelle majanduslik elu muidugi selle all kõvasti kannatas. Vastse-Otepää ja Pangodi kroonuvallas leidus korralikke tublisid inimesi, aga ka hooletuid ja korratuid. Kõige paremateks valdadeks pidin Pühajärve ja  Pilkuse tunnistama ja tegin seda ka hea meelega. Inimesed elasid seal korralikku ristiinimese elu, olid töökad ja hoolsad. Ka Arula ja Vidriku vallad kuulusid paremate liiki, ainult Vidriku rahvas oli väga vaene. Nende maad olid halvad ja nende mõisamaksud kõrged. Kroonumõisadest (ja valdadest) oli Nüpli väike, aga korralik. Neerutis ja kirikuvallas leidus seda ja teist. Päidlas oli elanikkond korralik, kuid majanduslikult jättis nende seisukord
soovida.

Koguni kiriku läheduses oli Pühajärve maa peal üks alevik, nimega Nuustaku.
Sinna oli mõndasugust korratut rahvast elama asunud, koht seisis halvas  kuulsuses, alevikku nimetati kihelkonnas üldiselt „Kelmikülaks“. Aga ma ei taha ka salata, et nurjaläinute seas ka korralikke ja õigeid leidus. Nimelt mõtlen ma kohaliku apteekri Ernst Jürvetsoni peale; see oli ausameelne mees ja valmis ohvriandeid andma.“ (Jakob Hurt ja Otepää. Koostanud H. Mägi. 2004. Lk 8-10, 12).

Jakob Hurt tegeles kihelkonna kooliolude parandamisega ning suure osa oma
Otepää-aastate ülevaatest hõlmabki ülevaade koolidest.

Kirikumõisast, kus Jakob Hurt koos perekonnaga elas, kujunes lausa rahvuslik salong, kus peatus tihti külalisi, kellele meeldis ka pikemaks ajaks kostile jääda. Jakob Hurt siirdus 1880. aastal Peterburi Jaani koguduse õpetajaks, Otepää Maarja koguduse õpetajaks sai Burchard Sperrlingk, kelle kutsel tulid Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed 1884. aastal Otepää kirikumõisa, kus seltsi sinimustvalge lipp õnnistati. Seesama lipp on praeguseni alles ja kõigile vaatamiseks väljas 1909. aastal Jakob Hurda mälestuseks asutatud Eesti Rahva Muuseumis.

Jaan MAIOR 125
24. mai 1899 – 14. detsember 1999

Keerulistel II maailmasõja järgsetel aastakümnetelt teenis Otepää  Maarja kogudust Jaan Maior.

Ta ordineeriti 1929, oli Avinurme koguduse õpetaja 1929-1930, Hargla koguduse õpetaja 1930-1949, Valga Peetri-Luke koguduse hooldajaõpetaja 1945-1946, Roosa Jakobi koguduse hooldajaõpetaja 1947, Valga praostkonna praosti kt 1945-1949, Rakvere Pauluse koguduse õpetaja 1949-1950, Jõhvi Mihkli koguduse õpetaja 1950-1953, Otepää koguduse õpetaja 1953-1975, hooldajaõpetaja Sangaste koguduses 1966-1969 ja Laatre koguduses 1954-1974, Valga praostkonna abipraost 1954-1974 ja Usuteaduse Instituudi õppejõud.

Ta kuulus Akadeemilisse Usuteaduse Seltsi, Eesti Üliõpilaste Seltsi ja Noorte Meeste Kristlikusse Ühingusse, laulis Tartu Akadeemilises Meeskooris, oli õppinud Ella Hirschi Muusikakoolis ja Tartu Kõrgemas Muusikakoolis viiulit. Osales vabatahtlikuna Vabadussõjas. Oli Tartu Vabadusvõitlejate Ühingu liige.

Otepää koguduse abiõpetaja Linda MAIOR (Kais) 120
30. jaanuar 1905 – 25. detsember 1994

Õppis Kõrgemas Usuteaduslikus Katsekomisjonis kirikumuusikat ja teoloogiat, teenis jutlustajana Harglas 1946-1949, Rakvere Pauluse koguduses 1949-1950, Jõhvis 1950-1975, organisti kohusetäitja 1956-1968 Jõhvi ja Otepää koguduses, ordineeritud 1968, Otepää koguduse abiõpetaja 1968-1984.

Jaan ja Linda Maiori tütar Ave Kumpas kirjutab koos õdedega raamatus „Isade õnnistus“ oma vanematest:

„Isa ja ema hingestatud, südamesoojusest kantud töö liitis neid tugevasti koguduse ja kogu Otepää rahvaga kokku. Töökoormus oli siiski väga suur, igal pühapäeval oli kaks jumalateenistust, mida nad pidasid ikka kahekesi koos – hommikul kirikus ja õhtupoolikul palvemajas. Lisaks oli veel ka Sangaste koguduse teenimine.

Rahva hulgas said populaarseks neljapäevased koraaliõhtud ehk kontserdid kirikus, kus isa mängis klassikalist muusikat ja kirikuviise viiulil, laulis solistina jakandis ette ka oma luuletusi. Orelil mängisime meie – Ave, Aulo või Milvi. Esinesid koguduse segakoor ema juhatusel, kohalikud pillimehed või külalisesinejad – muusikud Leningradist või Moskvast, kes veetsid puhkust Otepääl ja sõbrunesid Maiorite perega pikkadeks aastateks.

Isa oli  muusikategevuses aktiivne ka väljaspool kirikut, mängides ka kohalikus sümfooniaorkestris viiulit. Otepää kaunis loodus innustas teda veelgi enam oma tundeid riimiridadesse seadma. Sündis mitukümmend kladetäit maalitud käekirjas loodus-, isamaa- ja aateluulet, kõige rohkem aga vaimulikku luulet. /—/

Meie ema oli väga eriline isiksus, jättes nii hingekarjase kui ka inimesena koguduseliikmete südametesse tugeva jälje. Ema oli ühtaegu kaastundlik lohutaja, rõõmsameelne julgustaja ja ususädeme süütaja. Tema töövõime oli imetlusväärne: jutlustaja, organist, koorijuht, kantseleiametnik, raamatupidaja, koristaja, kütja. Kõike seda tegi ta armastustööna, palka saamata. Lisaks õppis ta Usuteaduse Instituudis ja hoolitses suure pere eest. Tema ööd kulusid jutluste, kooriliikmetele nootide ja koguduseliikmetele ning tuttavatele tähtpäevakaartide kirjutamisele. Kõik need vormistas ta kaunilt, päisesse joonistatud helepunane tulbiõis oli ema tunnusmärk.

1954. aasta 20. mail toimus Otepääl Valga praostkonna sinod. Selle päeva jumalateenistus oli ülipidulik, sest samas toimus ka tütar Milvi Maiori ja Olaf Saukase laulatustalitus, Linda ja Jaan Maiori hõbepulmapäev ning vanavanemate Charlotte ja Gustav Kaisi kuldpulmapäev. Laulatuse viis läbi peapiiskop Jaan Kiivit sen. Rahvas ei mahtunud kirikusse ära, agaramad ja uudishimulikud ronisid puude otsa. Toimunu oli niivõrd erakordne, et teave jõudis sellest ka Eesti Raadiosse ja vana-aasta sündmusi kokkuvõtvas saates õnnitleti nimeliselt kõiki kolme paari. See oli uskumatu, mõeldes aastaarvule!

Täiesti uskumatu oli ka see, et Moskva filmistuudio tegi meie emast ja isast 1980. aastatel lühifilmi seerias „Kümme minutit mööda Nõukogude Liitu“. Filmi süžee oli kokkuvõtlikult järgmine. Isa sõidab jalgrattaga kirikusse, viiulikast jalgratta lenkstangil. Pühakojast kostab orelimäng, ema mängib koraali „Nüüd hingvad inimesed“, sellega liituvad peagi viiulihelid. Isa ja ema musitseerimise taustal näidatakse põhjalikult kiriku sisearhitektuuri. Filmi lõpukaadris on liigutav pilt tornist taevasinasse. Meile tundub, et see oli ettekuulutavalt tähenduslik, sest isa ja ema uskusid alati, et Eesti saab vabaks ja kirikuelu tõuseb taas au sisse.“ (Katkend raamatust „Isade õnnistus. 20 mälestuslugu Eesti vaimulikest“. Koostanud A. Humal. Tartu 2015, lk 113-114)

Koostas HEIVI TRUU
(Otepää Gümnaasiumi ajalooõpetaja, Otepää Maarja koguduse organist)

Kasutatud materjalid:

– Isade õnnistus. 20 mälestuslugu Eesti vaimulikest. Koostanud A. Humal. Tartu 2015.
– Jakob Hurt ja Otepää. Koostanud H. Mägi. Otepää 2004.
– M. Laar. Äratajad. Tartu 2005.
– R. Põldmäe. Noor Jakob Hurt. Tallinn 1988.
– T. Tigane. Ajalooline ülevaade Otepää Maarja koguduse tegevusest nõukogude okupatsiooni aastail. Diplomitöö. Tallinn 1999.
Pildid: https://eelk.ee/elulood