Ristimisel saab inimene kiriku liikmeks. Kuuludes jumalarahva perekonda, on ristitud inimene kutsutud kasvama usus, Jumala tundmises ning järgima Jeesuse õpetust. Lapse ristimisel võtavad vanemad ja ristivanemad endale kohustuse kasvatada last kristlikus usus.
Ristimine toimetatakse veega Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse. Ristimiseks kasutatakse puhast vett, mida pannakse ristitava pähe. Last võib ristida juba päris esimestel elukuudel. Täiskasvanu ristimiseks ei ole ealisi piiranguid. Kui inimene on jõudnud leeriikka ja ta on lapsena jäänud ristimata, toimub tema ristimine koos konfirmatsiooniga.
Ristivanem
Lapsel peab ristimiseks olema vähemalt üks ristivanem, kes on ise ristitud ja konfirmeeritud ning vähemalt üks tema vanematest peab samuti olema ristitud ja konfirmeeritud. Erandkorras võib ristivanem kuuluda ka teise konfessiooni. Ka täiskasvanul võib olla ristivanem, kuid see ei ole kohustuslik.
Ristivanema ülesanne on aidata perekonda (vajadusel vanemate puudumisel nende asemel) lapse kristlikul kasvatamisel, et ristitud laps võiks saada eakohast ristimisõpetust ning kasvada jumalakartuses ja -armastuses. Ristivanem on ristimistalituse tunnistajaks ja saab vajadusel tõestada, et tema ristilaps on ristitud. Ristivanem annab talitusel lubaduse palvetada ristilapse eest ning aidata teda oma sõna ja eeskujuga, et ta võiks püsida kristliku Kiriku elava liikmena, armastades Jumalat ja ligimest nii, nagu Kristus meid on õpetanud. Kogudus toetab omalt poolt laste- ja noorsootöö ning leerikooli kaudu lapse usulist kasvamist.
Ristimise koht ja aeg
Ristimine peetakse üldjuhul kirikus või kabelis seal asuva ristimiskivi või altari juures. Võimalik on ristida ka kodus või muus sobivas kohas. Ristimise aeg ja koht lepitakse kokku ristimist teostava vaimulikuga. Enne ristimist on soovitatav vanematel ja ristivanematel koos ristitava lapsega kohtuda vaimulikuga. Ristimistalituse eest on sobilik tasuda kogudusele ristimisannetus.
Kes ristib?
Ristimise õigus on igal luterliku kiriku vaimulikul. Ristimist on soovitatav taotleda oma elukohajärgse kogudusest. Juhul kui lapse või täiskasvanu elu on ohus ja soovitakse tema ristimist, võib seda teostada ka teine ristitud inimene. Sellist ristimist nimetatakse hädaristimisteks ja see kinnitatakse hiljem koguduse õpetaja poolt.
Ristimise rõivastus ja kaelarist
Ristimisriietus on valge. Laste puhul on võimalik kasutada ristimiskleiti, täiskasvanute jaoks on mitmes koguduses kasutusel valged pikad ristimisrüüd.
Traditsiooniliselt on ristimisel saanud ristitav endale kaelaristi. Soovitatavalt on see väärismetallist (hõbedast või kullast) ketiga rist, mis talitusel õnnistatakse ja kaela asetatakse. Laste puhul on kaelarist sageli ka kingitus ristivanemate poolt.
Mis saab siis, kui ma ei mäleta oma ristimist?
Ristimine kehtib ka siis, kui inimene ise oma ristimist ei mäleta. Kui inimene ei tea kindlalt, kas ta on ristitud või mitte ja seda ei ole võimalik ka kusagilt järele kontrollida, võidakse läbi viia niinimetatud tingristimine.
Leeritalitus ei ole luterlikus kirikus sakrament, ent kuulub ristimisõpetuse juurde. Varasematel aegadel on leer tähendanud lapsena toimetatud ristimise kinnitamist. Siit ka leeri teine nimi – konfirmatsioon (lad k confirmare – kinnitama). Tänapäeval tulevad leeri peamiselt inimesed, kes ei ole varem ristitud. Nii toimub ristimine koos leeriõnnistamisega kas samal jumalateenistusel või mõnel sellele eelneval päeval. Leeri saab tulla alates 15. eluaastast.
Konfirmatsioon on eeltingimuseks, et saada laulatada, lasta ristida oma lapsi või olla ristivanemaks teiste lastele. Leerikooli lõpetanu saab seda tõendava tunnistuse.
Mida leeris tehakse?
Leeri juurde kuulub leerikursus ehk leerikool, mille vältel omandatakse ristiusku puudutavad põhiteadmised. Leerikooli korraldab oma piirkonnas kohalik kogudus ja enamasti õpetab kohalik vaimulik.
Kui pikk on leerikool?
Leerikooli pikkus sõltub kohalikust kogudusest ja vaimulikust. Enamasti on leerikoolid alates kahest kuust kuni kuue kuuni. Mõnel pool ka pikemalt. Mida pikem leerikool, seda põhjalikumad on omandatud teadmised. Leerikool lõppeb leeriõnnistamisega ehk konfirmatsiooni talitusega.
Mis on leeriõnnistamine?
Leeriõnnistamine on talitus, mille käigus leerikooli läbinud inimesed tunnistavad oma kristlikku usku apostliku usutunnistuse sõnadega ja kinnitavad, et soovivad elada ristiusu õpetuse järgi. Seejärel vaimulik õnnistab igat leerilast asetades käed tema pea peale ja tehes iga ühe üle ristimärgi.
Kuidas leeri minna?
Leeri minekuks tuleks ühendust võtta elukohale lähima luterliku kogudusega ja uurida, millal leerikool algab. Nii mõneski väiksemas koguduses ei ole leerikooli ajad fikseeritud ja sõltuvad sellest, kas on tahtjaid. Mitmel pool ollakse valmis ka individuaalseid leeritunde läbi viima.
Kui palju leer maksab?
Leerikooli eest on sobilik teha kogudusele annetus ja kuna leerikooli lõppedes saab inimene koguduse liikmeks, siis tuleks arvestada ka esimese koguduse liikmeannetuse tasumisega juba leeripäeval. Meie kirikus on soovituslikuks liikmeannetuse suuruseks 1% sissetulekust. Nt 500 eurose netopalga puhul on annetus 5 eurot kuus, s.o 60 eurot aastas.
Laulatus on kiriklik abielu sõlmimise tseremoonia, millega mees ja naine võtavad üksteist tunnistajate ning Jumala palge ees vastu abikaasadeks. Laulatus toimub kas kirikus, kabelis või mõnes muus sobilikus paigas. Vabas õhus toimuvate laulatuste puhul tuleb arvestada ilmastiku ning talituse kuuldavuse ja nähtavusega.
Keda saab laulatada?
Laulatuse eeltingimuseks on, et nii mees kui naine oleksid eelnevalt ristitud ja konfirmeeritud ning abielu on võimalik riiklikult registreerida. Laulatusele eelneb vaimuliku kohtumine noorpaariga ja vaimulikul on alati võimalus laulatusest keelduda, kui ta näeb, et laulatuse soovijad ei ole selleks sammuks valmis. Kui paaril on seljataga eelnevalt lahutatud abielusid, peab ta olema valmis vaimulikule selgitama varasemate abielude purunemise põhjusi ning kuulama vaimuliku selgitusi abielust kui kogu elu kestvast liidust.
Laulatusele võib eelneda eraldi kihlus, millega pruutpaar annab avalikult teada oma abiellumise soovist. Kihlust saab ka abiellumisplaanide luhtumisel tühistada.
Kes saab laulatada?
Laulatada saab ainult vaimulik. Laulatussooviga on sobilik pöörduda elukohajärgse luterliku koguduse õpetaja poole ja rääkida abielusoovist temaga. Kui laulatus ei toimu oma koguduse kirikus, tuleb kokku leppida sealse koguduse ja vaimulikuga, kelle piirkonnas laulatuskoht asub.
Abielu saab riiklikult registreerida vaimulik, kellele on antud perekonnaseisuametniku õigused. Taoliste õigustega vaimulik saab koos laulatustalitusega sõlmida ka riikliku abielu. Eraldi registreerimisel saab laulatustalituse toimetada vaid pärast registreerimist.
Kui palju laulatus maksab?
Laulatus nagu muudki kiriklikud talitused on annetuse eest. Paljudes kogudustes on soovituslik annetusesumma koguduse juhatuse poolt fikseeritud. Lisaks laulatusega seotud kuludele (kiriku kasutamine, organist, vaimuliku ja perenaise töö) tuleb arvestada riikliku registreerimise puhul ka riigilõivuga.
Abielu aastapäev
Abielu aastapäevad on tänupühad koos oldud aja eest. Hõbe-, kuld- ja muid pulmi on paslik pühitseda nii laulatatud paaridel, kui ka laulatamata abielude puhul. Viimasel juhul toimub koos tänutalitusega abielu õnnistamine ning selle eelduseks on, et abielupaar on ristitud ja konfirmeeritud.
Piht on hingehoidlik talitus, millel inimene tunnistab vaimuliku juuresolekul Jumalale oma eksimused ja võtab siira kahetsemise korral vaimulikult vastu pattude andeksandmise. Me kõik oleme alles teel täiuse suunas, oleme patused ja ekslikud ning seetõttu vajame kõik andekssaamise kogemust. Kuigi igal jumalateenistusel toimub ka ühispiht, siis erapiht võimaldab ennast sügavamalt läbikatsuda ja saada väga isiklik ja lähedalt puudutav andestuse kogemus. Lisaks sellele on erapihi eel või järel võimalus pikemaks hingehoidlikuks vestluseks.
Kus ja kellele pihitakse?
Enamikes luterlikes kirikutes ei ole kasutusel pihitoole. Siiski leitakse pihitalituseks privaatne ja sobilik koht kirikus või mõnes muus paigas. Pihitalituse võtab vastu vaimulik, kellel on ametist tulenevalt kohustus pidada pihisaladust. See tähendab, et mitte midagi pihil kuuldust ei tohi ta avaldada ühelgi moel kolmandatele isikutele.
Kuidas pihitakse?
Pihiks on soovitatav valmistuda kümne käsu abil, vaagides oma tegusid ja tegematajätmisi. Pihil tuleb nimetada oma konkreetsed patud, ilma otsimata põhjendusi või vabandusi. Võimalusel tuleks enne esimest pihti kohtuda oma pihiisaga, kes annab juhtnööre pihiks valmistumiseks.
Kes võib käia pihil?
Piht on ennekõike ristiinimese õigus, sest pattudest lahtimõistmine toimub usu peale Jeesusesse Kristusesse. Küll aga on igal inimesel sõltumata tema usulistest veendumustest õigus tulla kirikusse paluma hingehoidlikku vestlust.
Armulaud on sakrament, milles inimene pühitsetud armulaualeiva ja -veini kujul vastu võtab Jeesuse Kristuse ihu ja verd, s.t teda ennast. Armulaud on erinevalt ristimisest mitmekordne sakrament ja sellest on soovitatav osa võtta nii sageli kui võimalik. Armulaud on kirikuliikme vaimulik teemoon, roog, mis on vajalik, et kasvada Jumala tundmises ja kogemises.
Kes võib armulauale tulla?
Armulauale võib tulla iga ristitud ja konfirmeeritud kiriku liige. On oluline, et inimene oleks teadlik, millega on armulaua puhul tegemist. Ristitud laps võib tulla armulauale koos oma vanemate või ristivanematega, kui talle on selgitatud armulaua tähendust. Armulauale võib ristitud ja konfirmeeritud kiriku liige minna igasse luterlikku kirikusse Eestis ja välismaal. Armulaud ei maksa midagi.
Kuidas armulauda vastu võtta?
Armulaua vastuvõtmiseks on erinevaid viise ja vahel sõltuvad need koguduse tavadest. Enamasti tullakse luterlikes kirikutes armulauaks altari ette ja põlvitatakse. Suurema rahvahulga puhul toimub armulaua jagamine vahel ka elavas järjekorras.
Armulaualeiva võib lastada vaimulikul asetada keelele või käele. Käele asetatud leib asetatakse oma käega suhu või kastetakse karikasse ja asetatakse seejärel suhu. Oluline on olla armulaual keskendunud ja käituda väärikalt.
Kas armulaud on hügieeniline?
Armulauda pühitsev ja jagav vaimulik on kohustatud tagama armulaua hügieeni. Armulauaks tarvitatavad karikad ja taldrikud peavad olema puhtad, varutud on piisav kogus armulauatarvete puhastamiseks vajalikke linikuid, et jagamisel osalevate inimeste käed oleks puhtad ja eelnevalt desinfitseeritud.
Armulaua karika serva puhastatakse hoolikalt ning jälgitakse, et kogu toiming oleks kaunis, väärikas ja hügieeniline. Kelle jaoks ühisest karikast joomine tundub raske, saab oma leiva katta karikasse.
Kuidas saada viimset armulauda?
Sellist mõistet nagu “viimne armulaud” meie kirikus ei tunta. Küll on aga olemas haigete armulaud, mida toimetatakse haiglates, hooldekodudes, haigete kodudes ja mujal, kus on inimesi, kes oma tervislikel põhjustel ei saa kirikusse armulauale tulla. Sel juhul on sobilik kutsuda vaimulik koju armulauda pühitsema.
Kiriklik matus on hingehoidlik talitus, mis on suunatud ennekõike lahkunu lähedastele. Matusetalituse puhul ei tehta enamasti vahet, kas lahkunu oli ristitud või mitte. Kui leinajad soovivad just kiriklikult oma lähedast ära saata, on kohane seda nõnda ka teha. Kui lahkunu ei ole ise oma tahet matusetalituse osas väljendanud, on reegel, et ristitud inimene tuleks kindlasti ka kiriklikult matta.
Kes võib matta?
Matusetalitust võib toimetada vaimulik või mõni koguduse poolt volitatud mittevaimulik (ilmik). Kahtluse korral, kas matjal on kiriku volitused, tuleks seda küsida kohalikult koguduselt. Ilmikud, kes teostavad nn kiriklikke matuseid ilma koguduse volituseta, ei ole matjatena legitiimsed, isegi kui nad kasutavad selleks kirikliku matuse korda.
Kuidas ja kuhu maetakse?
Kiriklik matus võib olla mitme- või üheosaline. Mitmeosalise matuse puhul võidakse alustada ärasaatmistalitusega lahkunu kodust või muust sobilikust paigast, teostatakse Jumala kätte usaldamine kirikus ja matmine kalmistul. Nendele võib liituda veel eelnevalt peetud palvus pärast surma ja puusärki panek ning järgneda peielaud.
Matusetalituse muusika ja ülesehituse puhul on võimalik alati teha muudatusi vastavalt lähedaste soovidele. Enne matusetalitust toimub kohtumine matust läbiviiva vaimulikuga, kellega lepitakse kokku matusetalituse muusika, kõneldakse läbi lahkunu elulugu ja tema tähendus lähedastele. Samuti lepitakse kokku, kas ja kuidas toimub matusetalitusel pildistamine, kuidas liigutakse protsessioonides, ning kas ja millal puusärki avatakse.
Lahkunu maetakse ametlikult registreeritud surnuaeda. Oluline on matmise puhul arvestada, et lähedastel oleks lihtne tulla hauda korrastama.
Kas lahkunu kremeerimine on lubatud?
Luterlikus kirikus on aktsepteeritud nii kirstumatus kui kremeerimise järgne urnimatus. Kremeerimise puhul võib ärasaatmistalitus toimuda nii enne kui ka pärast tuhastamist. Tuhastamise puhul on oluline, et urn saaks võimalikult peatselt peale kättesaamist maha maetud või asetatud võimalusel urniseina ehk kolumbaariumisse.
Millal lahkunut mälestada?
Mitmel pool toimub lahkunu esimene mälestamine kohe matusejärgsel pühapäeval koguduse jumalateenistusel. Üha levinum on vana tava tulla lahkunut mälestama veel 40 päeva möödumisel tema surmast. Sellele järgneval pühapäeval süüdatakse kirikus tema mälestuseks küünal ja loetakse hingepalvet. Sobilik on lähedastel mälestamise ajaks ka ise kirikusse tulla. Edaspidi on kohane mälestada lahkunut igal aastal tema sünni- ja surma-aastapäeval ning selle kalmistu surnuaiapühal, kuhu ta on maetud.
Õnnistamine kristlikus tähenduses erineb selle sõna tavakasutusest. Üldiselt õnnistatakse asju, kive, mälestusmärke, hooneid, maad, jne. Sõna kasutamine inimese kohta tähistab lootust Jumala väe edasikandumiseks õnnistajalt õnnistatule. See on õnnistamisel seotud sisetundega ja erineb pühitsusest, mille käigus muutub inimese amet ja staatus ühiskonnas. Õnnistuse saab ära võtta, tühistada; pühitsus on jääv.
