Pühapäevane jumalateenistus on koguduse elu süda. Siit ammutab kristlane usku ja jõudu oma teekäimisele. Jumalateenistust nimetatakse tihti ka liturgiaks. See tuleneb kreekakeelsest sõnast leitourgia, mis tähendab üheskoos teenimist, toimingut, mille teostamiseks muutus grupp inimesi “üheks ihuks”, mida nad polnuks pelgalt indiviidide summana. See tähendas ka inimese või grupi tegutsemist omal kulul ühiskonna üldiseks heaks. Nõnda oli Iisraeli liturgiaks maailma ettevalmistamine Messia tulekuks; ja selles sai neist Jumala Iisrael, Tema eesmärkideks valitud rahvas.
Kõik inimesed on kutsutud teenima Jumalat. See toimub ennekõike armastuse ja heategemise kaudu oma kaasinimesi teenides ja armastades. Kiriklikul jumalateenistusel aga teenitakse Jumalat ka sisemise, ülespoole suunatud armastusega ja tänuliku meelega selle eest, mida Jumal on inimeste heaks teinud.
Armulauaga jumalateenistust nimetatakse ka euharistiaks ehk tänuohvriks, või ka missaks. See sõna on kasutusel nii katoliiklastel, luterlastel kui ka anglikaanidel ning tuleneb kunagi üldlevinud jumalateenistuse korra ladinakeelsetest lõpusõnadest: “Ite, missa est!” (sõnasõnalt: minge, on läkitatud!). See nimi on väga sümboolne. Jumal kogub missal oma rahva, vabastab patuorjusest ja saadab hinge valguskiire, toidab oma sõna ja sakramendiga ning saadab siis uuesti maailma keskele tagasi täitma oma teenimisülesannet ligimesi armastuses teenida ja olla Kristuse saadikud nende heaks.
Muutuvad ja muutumatud osad
Jumalateenistuses on mõned pühapäevast pühapäeva muutumatud osad, nende kõrval aga ka kirikuaasta kulgemise rütmis vahelduvad tekstid.
Jumalateenistus algab tavaliselt koguduse ühislauluga, mis toob ülistust ja tänu Jumalale. Seejärel, kui vaimulik ja kogudus on teineteist tervitanud, tunnistatakse Jumala halastusele lootes ühiselt oma eksimused ja patud, et puhta ja rõõmsa südamega jumalateenistust pühitseda võidaks. “Sest,” nagu kirjutab püha apostel Johannes, “kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust.” (1Jh 1:9)
Pärast armukuulutust laulab kogudus Jumala kiituseks inglite laulu püha Luuka evangeeliumist: “Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel,” (Lk 2:14), millele võib lisanduda veel üks või teine ülistuslaul (näiteks Kiriku Laulu- ja Palveraamatu 1. laul “Au, kiitus olgu igavest”, traditsiooniline ülistushümn Laudamus vmt). Seejärel palvetab vaimulik lühidalt käesoleva jumalateenistuse teemaga seonduva pärast ning kogudus liitub selle palvega vastates: “Aamen.”
Missa järgnevat osa nimetatakse sõnaliturgiaks – loetakse ja kuulatakse seda, mida JumalJutlus Pühakirja kaudu oma kogudusele öelda tahab. Tavaliselt loetakse kolm lõiku Piiblist: esimene mõnest Vana Testamendi raamatust, teine Uuest Testamendist apostlite kirjade hulgast (seda nimetatakse epistlilugemiseks kreekakeelse sõna järgi, mis tähendabki kirja) ning kolmas lugemine pärineb ühest nelja evangeeliumi hulgast. Pühakirjalugemiste vahel võib kogudus Jumalale taas tänu laulda, kasutades selleks mõnd psalmi (vaimulikku laulu) Vanast Testamendist, laule kiriku lauluraamatust ja kiitusesalmi, mille keskmeks on heebreakeelne hüüe “Halleluuja!”, “Kiitke Issandat!”
Pühakirjalugemiste põhjal peetakse jutlus, milles võetakse kokku ja väljendatakse tänapäevasele inimesele arusaadavas keeles seda, mida Jumal pühakirjalugemiste kaudu öelda tahab.
Jutlusele võib järgneda paariminutiline vaikus või muusikapala, mille kestel saab iga kirikuline kuuldu üle mõtiskleda. Seejärel kõlab koguduse ühine vastus jumalasõnale – pidulik usutunnistus ehk Credo (mõnel pool võidakse usutunnistus lugeda juba ka kohe evangeeliumi järel).
Järgnevad eestpalved. Kogudus palvetab terve maailma, kõikide inimeste ja iseenda pärast. Kristlastele on antud suur eesõigus: nad ei pea Jumala ees hirmu tundma, vaid neil on Jumalaga isa-lapse suhe ning nad võivad igal ajal oma palvega Jumala ette astuda, paluda ka nende eest, kellel Jumalaga taolist lähedast vahekorda ei ole.
Eestpalvetele järgneb armulauaga jumalateenistuse ehk missa kõrgpunkt – armulaud. Jumalateenistus on Jumala ja inimeste kohtumine, ning selle kohtumise kulminatsiooniks ongi armulaud. Seda on ette valmistatud pattude tunnistamise ja andeksandmisega, palve ja lauluga, Jumala Sõna kuulamise ja oma usu tunnistamisega. Nüüd saabub hetk, mil Jumal ja inimesed võivad olla tõelises ühenduses. Armulaud on söömaaeg, milles me, võttes vastu leiba ja veini, saame osa Kristuse ihust ja verest.
Issanda söömaaeg
Armulaud on Issanda söömaaeg – see, et süüakse Issandaga ühes lauas, väljendab kristlaste kõige sügavamat ja täiuslikumat ühtekuuluvust Temaga. Nõndasamuti aga tähistab armulaud ka kõigi sellest lauast osasaavate inimeste omavahelist ühtekuuluvust – mitte ainult oma kogudusekaaslastega, kes parajasti sel korral armulauale on tulnud, vaid kõigi kristlastega üle kogu maailma. Ka nendega, kes on siit ilmast juba lahkunud.
Kuna armulaud on kõigi kristlaste ühtsuse tunnuseks, võtavad temast osa vaid need, kes on ristitud ja konfirmeeritud ning usuvad seda, mida kirik armulaua kohta õpetab. Iga kristlane võib jumalateenistusel osaledes võtta alati osa ka armulauast.
Tänu ja õnnistus
Armulauale võib taas järgneda vaikus järelemõtlemiseks, süvenemiseks ja palvetamiseks. Seejärel ütleb vaimulik terve koguduse nimel lõpupalve, tänades Jumalat kuuldud sõna ja vastuvõetud armulaua, s.t kogu missa eest. Jumalateenistus lõpeb sellega, et vaimulik õnnistab kogudust Jumala nimel. Tavaliselt laulab kogudus seejärel lõpulaulu.
Rõõmupidu ja tööleläkitamine
Jumalateenistusel teenivad inimesed Jumalat oma tänu ja armastusega, Jumal inimesi neile andestades, nendega kõneldes, neid armulauas endaga ühendusse kutsudes ja vastu võttes.
Jumalateenistus on rõõmupidu, see on aeg, mis on inimestele antud, et nad saaksid välja astuda maailma muredest ja raskustest. See on aeg, mil neile antakse jõudu selleks, et nad võiksid maailma keskele tagasi astuda ja seal Jumalalt saadud armastust edasi kanda – oma kaasinimesi teenides ja neile head tehes. Iga kristlane saab jumalateenistuselt kaasa ülesande olla Jumala läkitatu inimkonna keskel.
Mõned asjad, mida on tark kirikusse tulles meeles pidada:
- Mehed võtavad kirikus alati mütsi peast. Naised pääsevad luterlikku kirikusse ka pükstes ja ilma peakatteta. Kirikusse tullakse ikka väärikais riideis, rannarõivais ei ole sünnis tulla.
- Kirikusse astudes seisatatakse või põlvitatakse palveks.
- Ennast võib õnnistada ka ristimärgi tegemisega.
- Mobiiltelefon lülitatakse kirikus välja.
- Kui on vaja vaimulikuga rääkida, esitada eestpalvesoovi või mälestamisi, saab seda teha enne jumalateenistuse algust – soovitavalt võimalikult aegsasti – käärkambris. Sageli on kirikus tegevad ka abilised, kes tervitavad saabujaid ning jagavad lauluraamatuid – ka nende poole võib oma küsimustega julgesti pöörduda.
- Jumalateenistusele tullakse õigeks ajaks ja ollakse kuni lõpuni. Hilineja püüab leida endale koha teisi segamata.
- Jumalateenistuse ajal kirikus niisama ei jalutata. Kirikuga tutvuda saab muul ajal. Erandiks on lapsed, kes võivad ühe koha peal istudes väsida ja tahavad kirikus ringi liikuda. Tasakesi kirikus ringi tatsav ja kirikulisi uudistav laps häirib jumalateenistust vähem kui vanemate pragamine lapse nihelemise pärast. Laps õpib kirikus käitumist ainult nii, kui vanemad ja vanavanemad teda jumalateenistusele kaasa võtavad ja mõistvalt last suunavad, seepärast on väga oluline lapsi jumalateenistustele kaasa võtta. Mõnes kirikus on laste jaoks sisustatud ka eraldi nurgad või lausa omad ruumid, kus nad saavad jumalateenistust jälgida joonistades või mängides.
- Jumalateenistusel on oma kindel kord ja rütm, et kogudus suudaks elada, mõtelda, palvetada ja laulda kaasa. Jumalateenistuse käiku on hõlbus jälgida ja õppida lauluraamatu abil, kus kõik põhiline on olemas. Paljudes kogudustes on jumalateenistuse kord ära toodud ka eraldi vihikukestes.
- Kui õpetaja kutsub altari juurde armulauale, tuleb silmas pidada, et armulauda võivad kirikukorrakohaselt vastu võtta ristitud ja leeritatud kristlased (ristitud laps võib saada armulauda, kui talle on selle olemust selgitatud ning temaga kaasas olev vanem või hooldaja seda vaimulikule kinnitab). Siiski ei pea ka teised armulaua ajaks jääma pinki või vanemad lapse pärast armulauale minemata – altarivõre ees põlvitades ning asetades parema käe oma südame kohale antakse märku, et soovitakse vaimulikult õnnistamist.
- Luterliku kiriku liige võib minna igal pool luterliku kiriku jumalateenistusel armulauale.
- Millal seista või istuda? Me ei tõuse sellepärast, et kirikuõpetaja räägib, vaid austame Jumalat, kelle sõna me kuuleme ja kelle poole palvetame. Üldiselt on tavaks, et palvete, kiituslaulu, piiblilugemiste, usutunnistuse, armulaualiturgia ja õnnistamise ajal seistakse.
- Plaksutamine?! Kirikukontsertki on jumalateenistus ja plaksutada on kohane kavaterviku lõpus. Aga vaikust pole kirikus vaja ka karta! Pärast palvet, nõndasamuti pärast kirikuhümni ja palvelaule (nt “Hoia, Jumal, Eestit…”) ei plaksutata.
- Kirik elab inimeste annetustest. Kiriku ukse juures on tavaliselt selleks otstarbeks pandud korjanduskarp või toimub annetuste kogumine jumalateenistuse käigus. Kellel ei ole raha, ei ole kohustatud annetama, kuid rõõmsa ja tänuliku südamega toodud and on õnnistuseks nii kogudusele, kui ka andjale endale.
- Kirikust minnakse välja alles lõpulaulu või oreli lõpumängu järel, nii nagu koguduses tavaks on kujunenud. Kui möödapääsmatul põhjusel on vaja lahkuda enne jumalateenistuse lõppu, võib seda teha mõne koguduselaulu ajal. Palve või õnnistamise ajal ei sobi kirikust väljuda.
- Ka siis, kui kirikus ei ole parajasti jumalateenistust, ei tohi kõrvalised isikud minna altarisse, kantslisse või orelipuldi taha.
- Jumalateenistuse ajal ei tohi ilma kirikuõpetaja või kirikuteenija käest luba küsimata pildistada või filmida. See võib hakata häirima jumalateenistuse pühalikkust ja ümberolevaid kirikulisi. Oluline on ka seda arvestada, et palvetamise ja armulaua vastuvõtmise ajal ei sobi kedagi pildistada ega filmida. Need on inimese sügavalt isiklikud asjad ja neisse pole sünnis kaameraga sekkuda.
